| | Päev Ida-Virumaal.
Me käisime paar päeva tagasi põneval ja toredal ekskursioonil Ida- Virumaal. Seal käisid meie klass, 3. klass ja 5. klass. Sõitsime peaaegu 4 tundi, enne, kui kohale jõudsime. Meil oli kaasas tore ja kena giid. Kahjuks ei olnud ilm päris selline, nagu me lootsime, sest peaaegu kõikjal sadas vihma. See ei rikkunud siiski reisi ja lõpuks tuli isegi päike välja. Esmalt läksime Kuremäe kloostrisse. Seal oli hästi ilus ja armas. Kloostrist rääkis meile üks nunn. Kloostris elab umbes 150 nunna, kõige noorem on 20 aastane ja kõige vanem 86. Iga päev teevad nunnad seal rasket tööd ja näevad palju vaeva. Seal olid suured peenrad, kus kasvas palju lilli mis olid ilusad ja kenad. Kloostri õuel olid ka toredasti ning põnevalt tehtud väga suured puuriidad. Külastasime kirikut ja käisime pühal allikal. Mulle seal meeldis. Järgmiseks sõitsime Jõhvi. Seal läksime me poodi ning kohvikuss, kus ma tellisin nii suure prae, et ei jõudnud seda isegi lõpuni süüa - söögiisu oli tükiks ajaks läinud. Poest ostsin ma endale ühe kena sõrmuse. Siis suundusime kaevandusmuuseumisse. Kõigepealt räägiti meile põlevkivist ja selle kaevandamisest, siis jagati meid kahte gruppi. Pähe anti meile kiivrid ja selga kaevurimantlid, millega me naljakad välja nägime. Esimene grupp, kus olin ka mina, võis minema hakata. Me läksime umbes 8 meetri sügavusele maa alla, sinna, kus kunagi põlevkivi kaevandati. Seal tehti meile pikk ekskursioon läbi paljude käikude ja näidati masinaid, millega kaevurid töötasid. Need tegid nii kõva häält, et me korra isegi kiljatasime. Me saime sõita ka tööliste rongiga, millega viidi kunagi kaevureid ühest kaevanduse otsast teise. Sellega oli lõbus ja lahe sõita. Kaevandusmuuseumis oli küll veidi kõhe, kuid mulle seal siiski meeldis. Järgmisena suundusime Valaste joa poole. Valaste juga on Eesti kõrgeim juga, mis on umbes 30 meetri kõrgune. Kaljusein, kust vesi alla kohises oli ilus ja värviline - kõik kivimikihid olid erinevat värvi. Lõpuks käisime me Baltikumi kõige kõrgema tuhamäe otsas. See oli 110- 115 meetrit kõrge. Sinna oli küll raske ronida, kuid juba vähem kui poole mäe peal vaatasin ma ringi ja nägin imeilusat vaatepilti. Kui me lõpuks mäe otsa jõudsime olid peaaegu kõigil suud suurest ilust lahti. Ma tegin seal palju pilte, kuna sealt avanes võrratu vaade ümbruskonnale. Peagi öeldi meile, et tuleb hakata tagasi alla minema, see oli väga raske, sest mägi oli järsk. Viimaks olimegi all ja tuli hakata suunduma tagasi Turba poole. Oli üks vahva päev. See oli üks mu elu parimatest reisidest.
Kristiine Eliise Kadakas 4. klass |
